Jooksutsükli omapära ja erinevust kõndimisega iseloomustab lennufaas ehk kontakti puudumine maapinnaga.
Jooksmisest tingitud vigastused tulenevad sisemiste ja välimiste tegurite kombineerumisel. Sisemisteks faktoriteks loetakse sportlase organismi järgnevaid eripärasid:
- vähene painduvus,
- ebasümmeetrilisus,
- antropomeetrilised näitajad (pikkus, kaal jt),
- eelnevad vigastused,
- ala harrastamise kogemus.
Välimiste faktorite all on mõeldud treeningut mõjutavat keskkonda, mille hulka kuuluvad järgmised tegurid:
- eksimused treeningplaanis,
- jalanõuvalik,
- jooksmiseks kasutatav pinnas.
Mikrotraumade kiire kuhjumine jooksmisel kutsub esile sümptomeid, mis kõndimisel ei avaldu. Jõud, mis esmase kannalöögi kokkupuutel maaga jooksmisel mõjub, on 2 korda suurem, kui kõndimisel, ning sellest tulenevalt avalduv koormus pehmetele labajala kudedele suureneb neljakordselt.
Ortopeediliste abivahendite kasutamine on jooksmist harrastavate inimeste seas väga laialt levinud. Vahemikus 64 – 95% patsiente, kes on ravi eesmärgil kasutanud ortopeedilisi taldasid jooksmisega seotud vigastustega, on saanud abi või leevendust.
Uuringute tulemused näitavad, et jalalaba sisekülje toestus vähendas maksimaalset labajala väljapöödumist. Suurenenud labajala väljapööre on üheks jooksmisel tekkiva vigastuse eelduseks. Samuti on ortopeedilistel sisetaldadel sageli kohene ja lühiajaline efekt valu tugevuse ja intensiivsuse vähenemisel.
Ortopeedilised tallad jooksujalatsisse peaksid olema sama paksud kui originaaltallad ning samuti tuleks neid proovida jalatsiga, millega ka jooksmas käiakse. Seejuures on oluline jooksusammu proovida, sest seistes tunnetab talda teisiti. Kui ortopeedilised sisetallad soetatakse esmakordselt, siis peaks neid kasutama hakkama järk-järgult treeningu aega pikendades – uus asend ja harjumine vajab veidi aega.
Artikkelis on kasutatud andmeid M. Turbi 2013. aasta bakalaureusetööst “Ortopeedilised tallad ja nende mõju hüppeliigesele mõjuva koormuse vähendamisel”.