Mida tähendab kõrge pöiavõlv?

Normaalsest kõrgem põiavõlv (pes cavus) on meditsiiniline seisund, mida iseloomustavad järgmised kliinilised tunnused:

  • pöiavõlvi pikisuunaline kõrgenemine,
  • väike kontaktipind maaga,
  • suurenenud jala jäikus.

pöiavõlv

Sellest tulenevalt nõrgeneb jala võime summutada põrutusi kontaktil maapinnaga. Seeläbi põhjustab jäikus labajala taga- ja esiosa deformatsioone, kuna keharaskus on jaotunud vastavalt kannale ja päkale, mis soodustab mediaalse pikivõlvi muutusi. Samas vajab inimene kõndimisel piisava jäikusega labajalga, et keharaskuse jaotamine oleks tasakaalustatud.

Kõrge pöiavõlv spordis

Sportlaste hulgas on kõrge pöiavõlv levinud probleem. Kõrge pöiavõlv võib omakorda põhjustada erinevaid vigastusi, mis sporditegemist segavad või isegi takistavad. Tugevalöögilise iseloomuga spordialade puhul nagu kergejõustiku hüppealad, kus labajalale langeb korraga suur koormus, esineb ülekoormusmurde. Artriit ja pehmete kudede vigastused nagu plantaarfastsiit, on teised levinumad kaasnevad vigastused kõrge pöiavõlvi korral. Kiire seisundi diagnoos ja õiged ravimeetodid korrigeerivad ning leevendavad vaevusi. Sel juhul saab oluliselt vähendada spordi juurde naasmise aega ning suurendada sportlaskarjääri edasist teekonda.

Mida teha?

Ravi põhiülesanneteks on ühtlustada koormusjaotust, tagada labajala stabiilsus ning pakkuda maksimaalset mugavustunnet. Eesmärgi saavutamiseks kasutatakse kannaosa lateraalse toestusega ja pikivõlvi toestusega ortopeedilisi taldasid, et tasakaalustada koormust labajala esi- ja tagaosas. Mugavuse tagamiseks ja võlvi alandamiseks on vaja taldadega vähendada labajala tagaosa kõrvalekallet.

Artikkelis on kasutatud andmeid M. Turbi 2013. aasta bakalaureusetööst “Ortopeedilised tallad ja nende mõju hüppeliigesele mõjuva koormuse vähendamisel”.