Inimesed on kõndinud ja jooksnud ilma jalanõudeta miljoneid aastaid, kuid alles hiljuti tekkis suurem huvi paljajalu jooksmise vastu meedia ja spordimeditsiini valdkondades. Fysioapteegi kolmeosaline jooksupostitus mõtestab lahti jalatsite kandmist jooksmisel, jooksutehnikat ja pinnast, millel joostakse. Esimene osa keskendub peamiselt jalatsivalikule.
Pooldajad ja skeptikud
Paljajalu jooksmise pooldajad väidavad, et see on inimesele loomulikum ning omasem kui jalanõudes jooksmine. Viimane muudab nende sõnul pöia “laisaks” ning seeläbi suureneb vigastuste saamise risk. Skeptikud aga näevad paljajalu jooksmist kui moetrendi või ohtlikku veidrust, mida tuleks vältida. Nad argumenteerivad, et paljajalu jooksmine on tervisele kahjulik, kuna jalg vajab kaitset põrutuste eest, toestust ja kontrolli liikumisel, et vältida vigastusi. Nende arvates on paljajalu jooksmine ohutu rannaliival või murul, ohtlik aga kõvemal pinnasel, näiteks asfaldil.
Viimased 40 aastat
Huvitav on asjaolu, et minimalistlike jooksujalanõudega joosti kuni seitsmekümnendateni. Siis leiutati tänapäevane jooksujalats, millel on pehmendusega kõrgemale tõstetud ja lööki summutav kand ning jäik ja toestusega tald. Talupoja loogikaga võttes peaks inimkeha olema kohanenud paljajalu jooksmisega, sest see on olnud meie peamine liikumisviis väga kaua aega.
Kuigi tsiviliseeritud ühiskond on üle läinud paksu tallaga jooksujalatsitele, siis on olemas inimpopulatsioone, kus ei kanta igapäevaselt jalanõusi. Mõned neist tänapäevastest paljajalu liikuvatest populatsioonidest erinevad jalanõudes käijatest oma jala anatoomia poolest: näiteks rohkem harali varbad (mis võiks olla seletatav suurema toepinna ja tasakaalu tagamisega), paremini arenenud tallalihased (rohkem liikumist üldiselt, jalgade biomehaanika on teistsugune kui jalatsit kandes) ning ühtlasemalt jaotunud pinge jalgades.
Vähem on rohkem …
Vaatamata väidetele paljajalu jooksu kasulikkusest ennetada jooksuga seotud vigastusi, eelistab enamus võistlustasemel jooksjatest siiski kasutada jalanõusid. Jalatsitootjad on omalt poolt välja tulnud alternatiivse lahendusega, tuues turule minimalistlikud jalanõud. Need on võrreldes tavaliste jooksujalatsitega palju madalama profiiliga, parema talla painduvusega, vähendatud kanna ja varba kõrguse vahega ning ilma suurema pehmenduseta. On andmeid, mis tõestavad, et minimaalse jooksujalanõuga joostes on jooksu biomehaanika erinev tavalise jooksujalatsiga jooksmisest ning on pigem sarnane paljajalu jooksuga. Siiski minimalistlike jalanõudega joostes ei imiteerita täielikult paljajalu jooksu tehnikat. Paljajalu joostes lüheneb sammu pikkus, samuti on väiksem hüppeliigese dorsaalflektsioon (varvaste painutamine üles poole) hetkel, kui jalg puudutab maad, toejala põlveliigeses toimub väiksem painutus jooksusammu kontaktfaasi keskel (väheneb negatiivse töö hulk ~24% võrreldes jalanõudes jooksmisega) ning kannale maandumise asemel minnakse üle tallale või pöiale maandumisele võrreldes jalanõudes jooksmisega.
Energiakulust
Võiks oletada, et parem ökonoomsus on arenenud tänu sellele, et ollakse paljajalu või kasutatakse minimalistlikke jalanõusid. Mitmed uuringud on näidanud, et paljajalu või minimaalsetes jooksujalanõudes jooksjad kasutavad 1 – 3.8% vähem energiat, mis saavutatakse peamisel jalatsite kaalust lähtuvalt. 100 grammi raskem jooksujalanõu suurendab hapnikutarbimist ligikaudu 1%. Hiljutine uuring leidis, et kergete jalanõude, optimaalse sammusageduse ja sammupikkusega joostes võib energiakulu olla 2.4 – 3.3% madalam kui tavaliste jooksujalanõudega joostes. Sellisel erinevusel võivad olla märkimisväärsed mõjud jooksusooritusele, eriti just pikematel distantsidel, lubades joosta kiiremini sama energiakuluga.
“Kord Piibeleht all ja Vestman peal, siis Piibeleht peal ja Vestman all” ehk kas olulisem on jalats või tehnika
Arvatakse, et see, kuidas joostakse, on olulisem sellest, mis jalas on, kuigi jalanõud võivad mõjutada jooksmise stiili. Jalanõud, millel on pöiavõlvi tugi, piiravad eeldatavasti pöiavõlvi paindumist alla suunas, vähendades sellega pöiavõlvi pikenemist, seega teevad need lihased palju negatiivset tööd. Kui jalalaba lihased reageerivad koormustele samamoodi nagu teised skeletilihased, siis jooksmine paljajalu või minimaalsete jalanõudega võib tugevdada pöiavõlvi lihaseid rohkem kui jalanõudes jooksmine, millel on pöiavõlvitugi. Pöiale maandumine tugevdab jalgu rohkem kui kannale maandumine. Sellest lähtuvalt peaks pöiale maandumine ja paljajalu jooks tõenäoliselt arendama piisavalt tugevaid jalalihaseid, et hoiduda vigastustest. Hüpoteesi, et paljajalu ja minimaalsetes jalanõudes jooksmine tugevdab jalalihaseid, toetab uuring, mis näitas, et jooksjad, kes treenisid viis kuud minimaalsete jooksujalanõudega, suurenes jalalaba lihasjõudlus oluliselt.
Inimeste võimalused ja olukord on erinevad (elamine kesklinnas või metsaraja lähedal, kõrge või optimaalne kehakaal, erinev sissetulek, prioriteedid ja ajaplaneerimine). Kesklinnas üldiselt ei ole soovitatav minna paljajalu jooksma, samas oleks jalgade tervise seisukohast parim joosta võimalikult sagedasti paljajalu ning seda looduslikul pinnasel (näiteks rannaliival, metsas jne). Asfalt on kõva ning väga tasane. Looduslikult pehmel pinnasel ei teki sellist põrutust ning samas aitab ebaühtlasel pinnasel jooksmine kaasa lihaste tugevdamisele ja liigeste stabiliseerimisele. Jalg on loodud liikuma ning väga jäiga jalatsiga seda piirates hakkavad ka jalalaba lihased atrofeeruma. Jalgade teema on muidugi keeruline ning alati peab lähtuma inimesest ja tema olukorrast. Kui on juba kujunenud muutused jalalabas, siis võib lähenemine olla hoopis teine.
Järgmine osa juba õige pea! Seniks aga pane Like Fysioapteegi Facebooki lehele SIIT, et olla kursis uudistega jalgade tervisest!
Kasutatud allikad: Allar Lambi 2015. aasta bakalaureusetöö “Paljajalu jooksmine”.
